RAJU — Eesti MMA hüppelava

Nad tahtsid võistelda. Selleks tuli Eestis ise sündmus korraldada, puur ehitada ja sõbrad appi kutsuda.

2000. aastate alguse Eestis õpitakse vabavõitlust VHS-kassettidelt, kitsastes treeningruumides ja üksteise peal proovides. Teadmisi ja treeningukaaslasi napib ning võimalused kodus võistelda on piiratud. Ott Tõnissaar ja tema kaaslased otsustavad luua sündmuse, kus nad tahaksid ise puuri astuda.

Andrei Baikovi telefonikõnest saab üks tõuge Raju sünniks. Väikesest saalivõistlusest kasvab oma puuri, valguse, muusika ja ustava publikuga võitlusõhtu. Leho Laulu, vabatahtlike ja sõprade toel õpitakse korraldama, ehitatakse oma puur ja taastatakse see pärast põlengut.

Endale loodud võistlusvõimalus hakkab aga tegijate enda sportimist kõrvale tõrjuma. Ott püüab korraga võidelda ja korraldada, Leho astub puuduva matši päästmiseks puuri ning järgmise sündmuse nimel venivad tööpäevad magamata öödeks. Raju kasvab kiiremini kui sport selle ümber: tööd ja kulusid tuleb juurde, kuid profivõistlejaid ning korraldajate jõudu ei jätku lõputult.

Neljateistkümne Raju järel tuleb paus. Ettevõtmise peatumine annab Otile lõpuks võimaluse pühenduda profisportlase karjäärile, samal ajal jätkub treeningsaalides töö ja areneb Eestis amatöörsport.

Maikel Astur, Kristjan Tõniste ja Raigo Kutsar annavad Rajule põhjuse tagasi tulla ning Lauri Mäe ja Eveconi liitumine avab tee suurematele võitlusõhtutele. Koduse publiku ja kindlamate võistlusvõimaluste kõrval räägivad sportlased rahapuudusest, pere arvelt tehtud valikutest ja vajadusest treeneri järele, kes kogu ettevalmistuse kokku seoks. Eelkäijate ehitatud lava on olemas, aga kas sellest saab hüppelaud maailma ja kes aitab sportlasel sinna jõuda?